Karolini Kooli uus õppesuunajuht Kairit Lepistu: inimlikkus enne protseduure
Mis tõi sind Karolini Kooli ja just selle rolli juurde?
Võiksin öelda, et universum. Olin sügisest olnud täiskohaga haridusteaduse magistriõppe üliõpilane ja võtnud teadlikult aja maha, plaanides tööotsinguid alustada alles kevadel. Ma ei tahtnud sirvida klassikalisi töökuulutusi, sest otsisin midagi erilist. Kohta, kus empaatia ja inimlikkus oleksid sama tähtsad kui süsteem ja korraldus ning kus saaksin päriselt panustada, kasvada ja tähenduslikku tööd teha. Ühel nädalavahetusel sattusime Monikaga (toim. Karolini Kooli asutajaliige, lapsevanem) telefonis vestlema. Tema küsis: „Mis teed?“ Mina vastasin: „Joon kohvi hommikumantlis.“ Me mõlemad saime aru, et see kõne ei olnud ratsionaalselt seletatav, aga lubasime lihtsalt asjadel juhtuda. Ja täna tunnen väga selgelt, et see tõi mind õigesse kohta.
Millise kogemuse, väärtused, kandvad ideed sa endaga kaasa tood?
Minuga tuleb kaasa mitmekesine kogemus: olen olnud väikeettevõtja, töötanud lasteaiaõpetajana, olnud mentor, klassiõpetaja, õppejuht ja kõige olulisem kogumus on minu pere ja lapsed.
See tähendab, et suudan näha haridust nii süsteemi tasandilt kui ka lapse ja pere vaatenurgast. Minu tugevus on suure pildi hoidmine ja samal ajal kitsaskohtade märkamine ning nende aus lauale toomine. Usun, et areng algab selgusest ja julgusest, mitte mugavusest.
Minu väärtused juhina ja inimesena on: inimlikkus enne protseduure, kuulamine enne otsustamist,usaldus enne kontrolli,koostöö enne individuaalset kangelaslikkust. Ma ei tee kunagi järeleandmisi laste vaimse heaolu arvelt. Usun sügavalt, et ükski süsteem, tempo või tulemus ei tohi kahjustada last ja seda vastutust kannavad kõik täiskasvanud koos.
Mis on sind esimestel nädalatel koolimajas kõige rohkem liigutanud või rõõmustanud?
Ma ei ütle, et mind rõõmustab see, et arengukava tegevuskava hakkab valmis saama. Kuigi see on ka hea tunne! Mind rõõmustavad hoopis hetked. Näiteks see, kui saan ühe õpilasega õhupalliga mängida, juua kolleegidega kohvi või vestelda laste ja vanematega.
Mind liigutab laste soe, uuriv pilk, kui nad minuga tutvuma tulevad, nad märkavad kõiki detaile. Näiteks teavad nad juba, et lille sõrmus minu sõrmes on „õnnesõrmus“. Pean iga päev meeles pidama seda mitte unustada, sest see on juba ka lastele tähtsaks saanud.
Samuti olen väga tänulik inimestele, kes on minu sisseelamist toetanud. Tunnen, et olen õigel teel ja see on hea tunne.
Milline on sinu unistus või mõtted Karolini Kooli edasisest arengust?
Kõigepealt tuleb mõista, kus me täna oleme, milline teekond on juba läbitud ja kuhu soovime edasi liikuda. On selge, et siin on tehtud väga suur töö, lapsevanemate algatusest sündinud kool on erakordne ning varasemad juhid on loonud tugeva vundamendi.
Edasi näen fookust maja sissepoole vaatamises: selguses, rahulikus rütmis ja toimivates süsteemides.
Unistan keskkonnast, kus keegi ei pea tormama, kus töölaud ei võrdu üle ääre kuhjuvate asjadega, vaid on selguse ja mõtestatud töö märk.
Lisaks unistan, et Karolini Kool suudaks oma kogemuse ja praktikaga mõjutada ühiskonda laiemalt, aidata kaasa haridus- ja sotsiaalpoliitika arengule nii, et pered ei peaks enam ise koole looma, sest süsteem toetab neid juba algusest peale.
Millise tunde soovid luua lastele, peredele ja kolleegidele iga koolipäevaga?
Kui suurel määral sõltub meie tunne meist endist ja kui palju keskkonnast või inimestest meie ümber? See on küsimus, mida ma juhina sageli endalt küsin.
Mina ise tulen tööle alati rõõmsa ja positiivse meelega. Mulle meeldib naerda, nalja teha ja märgata hetki, mis teevad päeva kergemaks. Samas pean sama oluliseks seda, et inimesed teaksid: kui on vaja pidada tõsiseid vestlusi, otsida lahendusi või teha keerulisi otsuseid, siis olen olemas kindla, rahuliku ja vastutust kandva juhina.
Soovin, et meie koolis ei peaks keegi tundma, et ta peab raskustega üksi toime tulema, vaid teaks, et koos leiame alati tee edasi.
Vaata ka Karolini Kooli ja TLPK tööpakkumisi.